FB

23. mail toimus Lõuna- Eesti Pimedate Ühingu kirjandusringi üritus. Teemaks oli "Betti Alver". Külalisena viibis saalis Priit Põldma. Kirjaniku elu ja loomingut tutvustas ja katkendeid romaanist "Tuulearmuke" luges ringi juhendaja Maila Jürgenson. Interneti vahendusel kuulasime Kärt Tominga esituses laulu "Korallid Emajões" ja Mari Tarandi koostatud saadet "Keelekõrv", mis oligi Betti Alveri luulele pühendatud. Nii saime kuulda, kuidas Mari Tarand ja autor ise oma loomingut esitas. Betti Alveri luuletusi lugesid kirjandusringi liikmed. Kuuldu põhjal toimus elav arutelu. ... Näita veelNäita vähem
Vaata Facebookist
Eesti Pimedate Liidu ajakirja Valguse Kaja kevadnumber on juba EPL kodulehel saadaval, varsti jõuab see meie kõigi postkastidesse ja ka paberkandjal meieni. Lugesin ja see artikkel meeldis mulle kõige enam. Ühe väga tubli ema kirjatükk, lugege läbi. Nii kasvavad tublid mehed!Poiss, kes vaatab maailma sõrmedegaTänaseks on saanud sellest poisist 27-aastane mees. Olen ta oma südame all maailma kandnud, andnud talle koha selles suures maailmas, olnud kogu aeg temaga ta kasvamisel täisealiseks. Manuaali ei andnud mulle keegi sünnitusmajast kaasa – armastust täis süda ja pedagoogiline haridus on juhtinud igat otsust ja sammu emaks olemise teel.Autor: Kristina Rosin, Eesti Nägemispuudega Laste Vanemate Liidu üks asutajatestKui sulle sünnib pime laps, on kaks valikut: kas langeda ahastusse ja haletsusse või võtta seda kui erilist võimalust. Mina valisin koos oma pojaga pühendumise teekonna, sest tema usaldas mind oma emaks ja tundsin endal erilist vastutust luua talle maksimaalselt rikkalik kasvukeskkond armastavas õhkkonnas.Esimesed kolm kuud ei pannud ma oma poega praktiliselt käest äragi, see oli ilmselt vajalik meile mõlemale tasakaalupunkti loomiseks. Rääkisin temaga, laulsin, silitasin, kümblesime õhu-veevannides, pisitasa algas ellu sulandumise teekond. Lugesin, uurisin nii palju kui võimalik, infot, kuidas õpetada ja olemas olla pimeda lapse jaoks, kui palju teda stimuleerida, kui palju lasta tal ise areneda. Ükskord kuuendal kuul perearsti vastuvõtul seletas arst, kuidas pean pojale õpetama, kuidas varvast suhu tõsta. Lapse arengus on see normaalset arengut peegeldav arengufaas ja beebid teevad seda instinktiivselt. Minu poeg tegi samuti. Arst oli imestunud, väites, et „ta ei näe ju?“.Hiljem ei õpetanud pojale samuti keegi, et tatist nina pühitakse varrukasse või et käsipuud on kõhuli alla laskmiseks ning märjad käed pühitakse püksitagumiku peale kuivaks. Kõik sujus arengule vastavalt. Pigem tekkisid kentsakad situatsioonid, kui ujumistreener küsis 6-aastaselt pojalt: „Kas sa vee peal seisad?“. „Ei seisa!“ oli loogiline vastus, kuigi vees ujus ta juba sel ajal nagu kala. Siin hakkas rolli mängima mitte nägemine, vaid piltlikud väljendid. Keegi küsis kord: „Kas sa kätekõverdusi oskad teha?“. Kohe käisid käed sirgelt ette ja kõveraks…Ometi tuli ette olukordi, kus olin ka kogu oma armastuse ja pedagoogilise pagasiga oskamatu ja nõutu. Kuulsin, et Tallinnas on üks pime hakkaja tüdruk, minu pojast pisut vanem. Võtsin ta emaga ühendust, sest kogemusnõustamine sama olukorra läbinud inimesega on parim tugi, mis olla võib. Suhtlesime tihedalt ja sain palju häid nõuandeid. Sel ajal olin kuulnud juba rohkematest pimedatest lastest, mis ajendas meid 25 aastat tagasi looma Eesti Nägemispuudega Laste Vanemate Liitu. Tol ajal oli asjaajamine lihtsam, saime kontakti ja infot liidu kohta jagada silmaarstide ja perearstide kaudu, kuni tuli andmekaitseseadus ja me ei saanud pimedate laste perede kohta enam infot.Meie liidu peamine eesmärk oligi jagada üksteisele tuge ja anda praktilisi nõuandeid lapsevanemana, et lapsed saaksid omavahel suhelda ja areneda. Oluline oli hoida ka tavakoolis õppimise võrgustikku. Tol ajal saadeti pimedad lapsed enamasti Tartu Emajõe Kooli. Minu poja puhul ei tulnud see kõne allagi. Kuna too tütarlaps käis Vanalinna Hariduskolleegiumis, seadsime sammud samuti sinna ja nii algaski 12 aastat kestnud koolitee VHK-s. Mingitel aastatel kutsuti meid pojaga „jäämurdjateks“, sest riiklikult põhimõtteliselt puudus süsteem, kui tavakoolis käis erivajadusega laps. Ametnikud vahetusid iga nelja aasta järel ning jälle pidime oma liidu vanematega ministeeriumite uksi kulutama ja selgitama, miks meie lastele on vaja abiõpetajat, punktkirjas õpikuid ja materjale.Kooli lõpus oli töökorraldus juba täitsa hea, isegi eksamid valmistati riiklikult punktkirjas ette, mille eksaminand sai teistega koos eksamil avada, kuid eksamit sooritada ei saanud – punktkiri oli loetamatu. Riiklikel tegijatel jäi paberi A4 formaadi piklikku pinda puudu ja nad keerasid punktkirja trükkimisel lehe risti, aga unustasid seda kusagil viidata… tegijal ikka juhtub!Tänaseks on meie liidu pimedatest lastest saanud täisväärtuslikku ja iseseisvat elu elavad noored inimesed, mitmed on omandanud ja mõned veel omandavad kõrgharidust. Paljudel on läbitud muusikakool pilliõppes, sest muusika keele omandamine jääb elukestvaks oskuseks, samuti võõrkeeled ja erinevad oskused sportimisel. Ujumine on muidugi vaieldamatult lemmik spordiala pimedale inimesele, sest vesi hoiab ja sa tunned maailma enda vastas seda nägemata.Muidugi on meie liidu vanematel oma mured ja meie lastel oma mured, sellepärast me hoiamegi kokku ja mõistame ütlematagi. Kuid see on inimeseks olemise teekonnal üks osa, millest ei pääse ka nägijad vanemad ega lapsed. Peamine on, et meie liidu lastest on kasvanud noored, kes on sundimatult head suhtlejad teiste inimestega, julged avastama maailma näiteks reisides ning elavad oma elu kirglikult ja täiesti omal viisil, vaadates seda maailma sõrmedega puudutades. ... Näita veelNäita vähem
Vaata Facebookist
Täna, 11. mail oli ühingus tore pärastlõunane kohtumine Eesti Pimedate Liidu esimehe Jakob Rosinaga. Suured tänud Jakobile ja Maarjale! ... Näita veelNäita vähem
Vaata Facebookist
Head juhtkoera kasutajad!Teie truud abilised on lihtsad võrratud!Kogu ühingu juhatus teeb teie abilistele ja sõpradele ühe suure pai!Ilusat juhtkoera päeva!!! ... Näita veelNäita vähem
Vaata Facebookist